Surm? Aga mida see tähendab sulle?
Kui sa taipad, et elul on üks paratamatu suund – sa liigud lõpu poole, võib see tekitada tugevaid ja vastuolulisi tundeid: hirmu, lootusetust, ükskõiksust. Mõni hetk mõtled, et “kõik on nagunii mõttetu.” Kuid samal ajal võib see teadmine anda sulle jõu – äratada elevuse, vabaduse, isegi uudishimu: “Milleks ma veel võimeline olen? Mida ma saan kogeda, kui ma tõesti valin elada? Kas ma tõesti piiran ennast ainult selle töö, suhte või kohaga?”
Töötasin vanemaealiste inimestega hooldekodus. Ma nägin nende pilke, vaikust, mõtlikkust… mõnikord kibestumist, palju üksindust ja harva – väikest rõõmu. Paljud neist olid nagu kadunud omaenda maailma piiridesse, justkui elu oleks juba vaikselt kokku pakitud.
See kogemus puudutas mind sügavalt ja pani ka mind küsima: “Kas ma üldse elan või lihtsalt viivitan surma?”
Kas me saame enne surma päriselt kohal olla ja teadlikult valida – mida me usume, kuidas me elame ja kelleks me saame? Seetõttu sündis ka see lühike videosõnum minu sotsiaalmediasse.
Kuid Simo lugu haakus sellega ootamatult. Tema taipamine “see saab läbi” ei olnud mingi suur eksistentsiaalne murdepunkt traagilise sündmuse järel. Vastupidi – see oli lihtne, vaikne taipamine, mis tekkis keset argipäeva ja mida ta hakkas kasutama väga teadlikult.
"Ma olen oma elus täieliku transformatsiooni teinud, ning "võlgnen" selle kõik teadmisele: "see saab läbi."
Simo jagab:
Surma teema jõudis minuni mõned kuud tagasi ja on absoluutselt suurim vabastaja olnud. Ma olen oma elus täieliku transformatsiooni teinud, ning võlgnen selle kõik teadmisele: see saab läbi – teadmine, et elu saab läbi.
Nii huvitav kui see ka pole, kui see teadmine/tunnistamine tekib, siis ei tekita see mitte tunnet “sel kõigel ei ole mingit mõtet” vaid just vabaduse tunnet katsetada ja eksperimenteerida ja muud sellist. See on tore mõte, kuid mis mind reaalselt hakkas viima hoopis teisele tasemetele oli see sama mõte “see saab läbi” tunnistamine/viimine igapäeva elu tasemele… See trenn saab läbi. See ebamugav kõne saab läbi. See hetk saab läbi.
Hakkasin seda teadlikult kasutama. Algul ütlen enne mingit katsumust või ebamugavat tegevust: see saab läbi. Ja pärast tuletan seda hetke meelde – ja tõestan endale: saigi. Huvitav oli see, et see toimis koheselt. Ja mida rohkem ma seda tegin, seda paremini see toimis. Absoluutselt kõik läks lihtsamaks.
Mäletan, kui olin just tegelenud selle “saab läbi” teemaga vahetult enne trenni ning sõitsin saali. Üldse ei tahtnud minna, aga teadsin – lähen niikuinii. Siis tuli lihtsalt korra pähe: “see trenn saab läbi üks hetk.” Sama kiirelt kadus ka see tore, aga mitte väga suurt kaalu omav mõte – trenn oli ju ikkagi veel ees ja see ei lohutanud mind. Ta oli siiski tulemas, mitte läbi. Reaalsus oli see, et väikese aja pärast hakkan ma kannatama.
Peale trenni tagasi sõites tuli mul see hetk meelde. Siis käis ahhaa! moment läbi: aga ta saigi ju läbi. Ta on nüüd minevik. Seda valu pole enam.
Sealt edasi hakkasin seda võtet teadlikult kasutama. Algul ütlen enne mingit katsumust või ebamugavat – kasvõi igavat – tegevust: “see saab läbi.” Ja pärast, teadlikult, tuletan seda hetke meelde ja tõestan endale – saigi.
Huvitav oli see, et see toimis koheselt. Ja mida rohkem ma seda tegin (tõestust kogusin), seda paremini see toimis – ja lihtsamaks läks absoluutselt kõik.
Mis täpselt toimis ja miks see töötab? Terapeudi vaade.
Simo kirjeldatud kogemus võib esmapilgul tunduda lihtne, kuid tegelikult sisaldab see mitmeid psühholoogiliselt tõhusaid mehhanisme, mis kokku loovad tugeva muutuse.
1. Kognitiivne eelhäälestus
Lausena „see saab läbi" loob ta enne ebamugavat olukorda teadliku tähenduse. Ta ei lähe sündmusesse pimesi ega reaktiivselt, vaid valib ise, millise uskumusega ta selle olukorra vastu võtab. See on ennetav, mitte kaitsev käitumine.
2. Kogemuse ja uskumuse seostamine
Oluline on, et ta ei jäänud ainult mõtte juurde. Pärast olukorra lõppu ta meenutas seda teadlikult ja sidus kogemuse oma eelneva mõttega.
See samm – "ma ütlesin, et see saab läbi, ja nüüd see onigi läbi" – loob uue neuronite vahelise ühenduse, mis kinnitab talle, et ta võib ennast usaldada. See on enesekindluse protsess, mis kinnitab uut uskumust läbi reaalse kogemuse.
3. Turvatunde ehitamine läbi korduvuse
Kui sellist kogemust korratakse, tekib uus sisemine struktuur – sisemine kindlustunne, et ka tulevased katsumused on talutavad. See ei pruugi kohe kustutada ärevust, kuid see vähendab selle mõju.
4. Minapildi tugevdamine läbi toimetuleku
Simo ei oodanud, et elu muutub. Ta hakkas ise elu kogemust muutma. Ja see muudab ka seda, kuidas ta ennast tajub – mitte kui keegi, kes väldib või kannatab, vaid kui inimene, kes tuleb toime.
See on üks võimsamaid minapilti kujundavaid protsesse – kogemuslik toimetulek.
"See toimis koheselt. Ja mida rohkem ma seda tegin (tõestust kogusin), seda paremini see toimis ja lihtsamaks absoluutselt kõik läks."
Minatreeningus räägime sageli, et minapilt ei kujune ainult mõttemustritest – vaid eelkõige korduvatest kogemustest. Kui sa koged, et su keha suudab, et sa saad ülesandega hakkama, et midagi, mida kartsid, ei juhtunudki või sai läbi… siis see kogemus kinnitab uut uskumust.
Nii juhtus ka Simoga.
"Sellest on kuu-kaks möödas. Tänaseks teen jõusaalis jõudu, jooksen ja ujun niimoodi et kõik kolm treenerit vaatavad imestusega milleks ma võimeline olen - samas kohe kui trenn on läbi on see kõik mul meelest läinud ja ei sega igapäevast elu. Kuigi kõike vaadates peaks ma olema täiesti surmväsinud (12-14 ränka trenni nädalas). Aga, ma ei ole surmväsinud, sest see kõik on "minevik" ja ma ootan järgmist "see saab läbi" katsumust. Ning olen seda kõike viinud ka enda teistesse igapäevaelu valdkondadesse."
Sina tead. Isegi kui sa ei taha sellele otsa vaadata.
Sina tead, mis on see, mida sa oled edasi lükanud.
See töö, mis tekitab iga päev sisemist pinget ja tüdimust… aga sa ei julge astuda välja, sest "mis siis, kui ma ei leia midagi paremat?"
See suhe, mida sa talud, sest sa kardad, et üksinda ei tule toime. Või et see on "parem kui mitte midagi."
See harjumus – see üks klaas veini, mis "aitab lõõgastuda" peale rasket päeva… aga sa tead, et see mõjub ajutiel.
Simo taipamine – "see saab läbi" – ei olnud pelgalt lohutus. See oli ärkamine. See andis talle kinnituse, et valuga ei pea elama. See ei jää kestma.
Kui sa lubad endal tunda, lubad endal kogeda – siis tekib uus suund. Mitte kõik ei muutu kohe. Aga kõik saab hakata liikuma. Ja liikumine tähendab: sa kujundad ise enda elu. Sa saad ise valida.
"Teadmine, et see saab läbi, on andnud mulle kerguse, milleta ma ei oleks täna see, kes ma olen."
Aga olgem ausad –
me kõik ei ole alati nii tugevad, et ise sellest "saab läbi" kogemusest välja murda. Vahel tundub, et käime justkui ringiratast – samad mõtted, samad valud, samad hirmud.
Me justkui teame, et asi ei jää kestma… aga siiski jääme kinni.
Selleks ei pea ootama kokkuvarisemist. Alati on võimalik küsida tuge – terapeudilt, coachilt, psühholoogilt.
Keegi, kes aitab seda sõlme hakata lahti harutama, et sa saaksid ise selle nööriotsa taas kätte. Et saaksid uuesti liikuma – omas rütmis, omas suunas, oma tõelises elus.
Minatreeningu terapeut/coachiga
ja astume koos sammu edasi.
See on turvaline. See on sinu aeg.
Ja jah – see saab ka läbi… aga uks võib viia hoopis paremale rajale.